Difraktsioonivõre
Lihtsamaks
optiliseks difraktsioonivõreks on klaaspalaat, millele on teemantnoaga lõigatud üksteisest võrdsel
kaugusel asuvaid vaokesi kriimustusi laiusega b (vaata skeemi), mis on prkatiliselt
läbipaistmatud.
Kahjustamata kohti laiusega a läbib aga valgus ja nad moodustavad perioodilise pilude süsteemi.
Kui paraleelsed monokromaatilised valguskiired langevad võrega risti, siis võrega paraleelselt
paigutatud lääts L fokaaltasandis näeme vaheludvaid difraktsioonimaksimume ja miinimume.
Suundades, kus kahest naaberpilust tulnud valguskiire käiguvahe sisaldab täisarvu lainepikkusi (
= m ), on valguse intensiivsus maksimaalne, kuna siis kõikidest piludest kiirgunud
sekundaarsed lained liituvad samas faasis. Selliseid difraktsioonimaksimume nimetatakse
peamaksimumideks ning nende suunad arvutatakse võrrandist:
d sinm = m, m = 0, 1, 2, ... ,
annaabi.ee 
