Kriminaalpoliitika kordamine
Lähtudes ülaltoodud uuringute loogikast saab Eestit pidada negatiivse tulemusega riigiks. Kehtib
ju siin sisuliselt alates 1992. aastast moratoorium surmanuhtluse täideviimise suhtes ning tapmiste
ja tapmiskatsete arv kasvas samal ajal 1991. a 136-lt juhtumilt 304-ni 1995. aastal, seega 2,23
korda. Kuigi on tegemist niisuguste kuritegude hüppelise kasvuga, ei saa me väita, et tapmiste arvu
kasvu ja surmaotsuste täitmata jätmise vaheloleks põhjuslik seos. Pealegi vähenes tapmiste arv
1995. aastal võrreldes 1994. aastaga (vastavalt 365 ja 304 juhtumit aastas), kuigi surmaotsused on
endistviisi täide viimata. Ilmselt määravad tapmiste taseme ühiskonnas mingid hoopis üldisemad ja
mõjuvamad faktorid, kui seda on mõne inimese hukkamine või ellujätmine, ning seetõttu on ka
17