Nimetu
meile jätta näitamata kogu tänapäeva viletsust, kas latentse tagamõttega midagi maha vaikida, luua
valelik illusioon või siis võimalikult taganeda poliitilisest kontekstist. Teise puhul nimetagem neid
,,ohututeks" teosteks, mis on vastava poliitika otstarbeks või selles puudub üldse igasugune
poliitiline väljendusviis, mis justkui mainiks sellele, et teos hoiab inimesi eemale igasugustest
poliitilistest vahelesekkumistest.
Ega ka kunstniku roll on samuti muutunud: kunstik ei pea ilmtingimata käituma nii, nagu mõni
ühiskondlik tegelane või aktivist. Kunstniku eesmärk on reanimeerida igas vaatlejas esteetilisi
oskusi, mis ei tähenda, et igasugune vaatleja on potentsiaalne kunstnik. Ja kuna valitsuse eesmärk
on ekspluateerida inimesi, siis juhtubki midagi sarnast nagu Nõukogude Liiduga, kus kunstniku roll
oli justkui kukutada igas vaatlejas tema esteetilist tunnetust.
annaabi.ee 
