Karjatamise mõju taimekooslustele: Luhad, rannaniidud, aruniidud
kukehari, valge kukehari, harilik koldrohi, lubikas, lamba-aruhein, punane aruhein,
tarnad, humallutsern ja muulukas. Enamik niitudest on kujunenud raiete või põlengute
tagajärjel. Kui inimmõju lakkab, hakkavad niidud võsastuma ning muutuvad metsaks.
Joonis 3 Näide aruniidust
Pärisaruniitudel ja paluniitudel karjatamiseks sobivad kõik kariloomad. Väikestel
nõmmeniitudel võib kidura heinakasvu tõttu veistel või hobustel sööki väheseks jääda.
Erinevate kariloomade koos või vahelduvkarjatamine on liigilisele koosseisule kasulik,
kuna erinevatel loomaliikidel on natuke erinevad toidueelistused. Näiteks hobused ja
veised väldivad väljaheidete ümbruses kasvavaid taimi, kus võivad seetõttu võrsuda
võsaliigid. Kitsed ja lambad aga söövad hea meelega puude ja põõsaste lehti, mis võsa
tagasi tõrjub (Jürgens ja Sammul 2004). Väga karedaid taimeliike kariloomad ei
armasta, seetõttu süüakse neid peamiselt vaid noorelt (karjamaadel võib seetõttu hakata
annaabi.ee 
