Eesti keele vormiõpetuse eksamiks kordamine
sisseütlevas käändes, nt pesa > pessa, tuli > tulle, magu > makku.
Tüve lõpuvahelduseks nimetatakse lõpphäälikute poolest einevate tüviallomorfide
vaheldumist sõna morfoloogilises paradigmas. Lõpuvaheldus ei ole eesti keeles nii süsteemne
nähtus kui astmevaheldus. Tüvelõpumuutustest (tüve lõpphäälikud erinevad eri vormides)
on eesti morfoloogias oluline see, kas tüvi muutub, nt kõik konsonantlõpulised sõnad on lõpu-
vahelduslikud: konn : konna, tütar : tütre, admiral : admirali, soolane : soolase.
Lõpumuutuse liigid on lisandumine, asendumine ja kadu: 1) Lisandumise korral on
muutetüves üks või kaks foneemi rohkem kui lemmatüves. Lemmatüvi on tüviallomorf, mis
esineb lõpuvaheldusliku sõna algvormis; muutetüvi esineb mis tahes muus vormis, v. a
algvorm. Lisandumise näited: koer : koera, ese : eseme, pime : pimeda