Pooljuhtlüliteid kommuteeritakse nii, et LC-võnkering töötaks resonants läheduses, s.t. võnkeringi omavõnkesagedus on lähedane pooljuhtide kommutatsioonisagedusele. Türistorlülitite puhul on võimalik saavutada olukord kus türistorid sulguvad väljundpinge mõjul loomuliku kommutatsiooniga nii nagu võrguga sünkroniseeritud muundurites. Erinevalt viimastest on aga resonantsvaheldite väljundpinge sagedus määratud võnkeringi omavõnkesagedusega. Erinevalt autonoomsetest vahelditest ei 140 saa resonantsvaheldite sagedust reguleerida juhtimissüsteemi seadesignaaliga. Resonants- vaheldite puhul kasutatakse rööp- ja jadaresonantsil põhinevaid lülitusi, samuti ka nende kombineerimisel saadud segaresonantslülitusi. Resonantsvaheldite peamine rakendusala on elektrotermia, kus neid kasutatakse induktsioon- kuumutusseadmete toiteks. Samuti sobivad nad mikrolaineahjude ja ultraheliseadmete toiteks,
elektrienergiat vahelülides. Tänu vahetule muundamisele on tsüklokonverterite kasutegur väga kõrge. Peamiselt kasutatavate vahetute sagedusmuundurite - tsüklokonverterite põhilisteks puudusteks on madal väljundpinge sagedus, mis ei saa olla kõrgem kui 0,4 toitepinge sagedust, ning madal võimsustegur. Energiasalvestite puudumise tõttu sisendi ja väljundi vahel on maatriks-sagedusmuunduritel kõrgeim kasutegur. Maatriksmuundurist toidetav elektriajam on parem võrreldes teistest vahelditest toidetavaga, kuna siin puuduvad lühikese tööeaga massiivsed induktiivsused (drosselid, reaktorid), võimalikud on mõlemasuunaline energiavoog, siinuselised sisend-ja väljundvoolud ning reguleeritav võimsustegur. Lisaks sellele soovitatakse maatriksmuundurit kasutada kõrgetemperatuurilistes ja kriitilise võimsuse/kaalu suhtega rakendustes pooljuhtlülitite suure integratsiooniastme ja kõrge töökindluse tõttu. Pidurdustakistid pole antud muunduris
annaabi.ee 
