Aristoteles
Perekond kasvab välja inimese kui elusolendi loomulik-looduslikest vajadustest ja
tema telos on järglaste saamine. Juba perekonnas ilmnevad aga ka põhilised
inimestevahelised suhted, mis inimlikku läbikäimist struktureerivad. Nendeks on allumis-
ja valitsemissuhted. Perekonnas teostuvad need mehe võimus naise üle, vanemate, aga
eelkõige isa, võimus laste üle ja peremehe võimus orjade üle. Neid vahekordi käsitleb
Aristoteles loomulike, justkui asjade endi loomusega antud vahekordadena.
Kui võrrelda tema vaateid Platoni omadega, siis torkab muidugi silma väga erinev
suhtumine naise rolli inimestevahelises läbikäimises. Kui naist käsitletakse perekonnaski
"loomupäraselt" mehel alluvas rollis, ei teki muidugi küsimustki, kas naine võiks olla
valitseval positsioonil ühiskonnas või riigis. Kui siin oleks tegemist pelgalt Aristotelese
individuaalse hoiaku väljendusega, siis poleks see filosoofiliselt huvipakkuv. Kuid tundub,
annaabi.ee 
