Karjala kase tüvi on vaid erandjuhtudel sile. Tüvel ja jämedamatel okstel võib näha ribisid, kühme ja paksendeid, milles on kõige rohkem näsastunud puitu. Peaaegu alati jääb silma pikuti lõhenenud koor, mis on puidu ebaühtlase jämenemise tagajärg. Paksendid, mis moodustavad tüve 9 ümber enam-vähem ühtlaselt jämenenud rõnga, võivad juba noores eas olla kaetud musta korbaga, kuid nende vahekohtadel korp puudub. Sageli peetakse karjala kase tüvepaksenditeks puudel laialt levinud pahkasid. Viimased on aga välised moodustised vaid tüve ühel küljel. Looduses kasvavad karjala kased kas üksikult või rühmiti koos teiste puudega. Vähese konkurentsivõime tõttu jäävad nad alla kõrval kasvavatele teist liiki puudele. Maarjakask on lühiealine ja hakkab puistust välja langema juba 4050 aasta vanuses. Huvitavat
laviinina rakku ning pôhjustavad sisepinna muutumise positiivseks, väljapoole jääb nüüd negatiivse laengu ülekaal (puhkeolekus oli vastupidi). Selline - potentsiaalide vahe muutumine kutsutakse esile järjest naaberaladel - depolarisatsioonilaine (närviimpulss) levib mööda närvikiudu kiirusega 0,3-3 m/s (müeliinkatteta kiud), kuni 3 - 130 m/s müeliinkattega kiudude puhul. Müeliinkattega kiududel levib depolarisatsioon hüppeliselt müeliinkatte vahekohtadel - sellest siis ka levimise kiirus! Puhkeolekule omase polarisatsiooni taastumisfaasis väheneb taas Na + ioonide ja suureneb K+ ioonide läbilaskvus, kuid see vôtab aega: 0,5 - 1,0 millisekundi jooksul ei suuda närvikude vastu vôtta uusi signaale (puudub erutuvus). Seda lühikest ajavahemikku nimetatakse refraktaarsusperioodiks. Refraktaarsusperioodi kestvus määrab seega vastava ertuva koe juhtivad omadused.
annaabi.ee 
