"vahejuhtumine" - 1 õppematerjal

E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)

pühapäeva metsas ümber, kuni viimaks nälg teda siia ajanud. Seni olid mõlemad ühe vaiba alla pugenud. Maanus surus ennast krutti tõmmates vastu Jaanuse rinda ja juba pool-uinudes sosistas: «Tee minuga . . . mis tahad . . . ma . . . ma olen hirmus . . . väs . . .» 74 Sellega sohises viimne jõud poisi rinnast, ta silmad vajusid kinni ja sügav hingetõmbamine tunnistas, et Maanus oli langenud une kaissu. Jaanus aeles veel kaua unetult selili, käed ristis pea all. Ootamatu vahejuhtumine oli ta mõtteid pisut lahutanud,,kuid iseäralik kurb tundmus, nagu suure õnnetuse etteaimamine, rõhus ta rinda. Viimaks, pisut enne päevatõusu, vajus ta sügavasse, surmasarnasesse unne. XI Teisel hommikul ärkas Jaanus hilja. Maanus magas veel. Kui Jaanus ennast riidesse pani, tõusis õues vali sõnelemine. Ta tõttas õue. Seal seisis salk mehi, ühel pool vana Tambet oma sulastega, teisel pool lossikubjas kahe mõisasulasega. Tambet näis elavalt mõnd kupja ütlust valeks ajavat.