Juhendaja: professor Tiit Kaps 1. Ajalugu Kui Saksa teadlane Hans von Pechmann 1898. aastal katseklaasi põhjast mingi veidra olluse avastas, polnud tal aimugi, et sellest saab eelkäija materjalile, millest sada aastat hiljem toodetakse sampoonipudeleid, salatikarpe ja juhtmeümbriseid. Hans von Pechmann oli üritanud kuumutada diasometaani ja saanud tulemuseks midagi valget ja vahajat. Täiesti juhuslikult oli ta valmistanud polüetüleeni, millest tänapäeval on saanud üks maailmas enimkasutatud materjale, vahendab Tartu Ülikooli tehnoloogiaportaal Novaator The Independenti. 1933. aasta 27. märtsil sünteesisid Eric Fawcett ja Reginald Gibson briti keemiakompanii ICI laboris selle uuesti. Nad katsetasid suure rõhu all olevate gaasidega ning märkasid samasugust vahajat ainet, mida von Pechmann oli
kondenseeriti külmas vees olevatesse peenikestesse torudesse. Ekstraheerimine lenduvate lahustite abil - Ekstraktsioon ehk ekstraheerimine tähendab mingi komponendi või osa väljatõmbamist või väljaeraldamist süsteemist. Lõhnamaterjal asetatakse aukudega metallplaadile ekstraktorisse ja lenduv lahus (näiteks eeter) juhitakse 7 materjalist üle destillaatorisse, kus see kondenseerub pooltahkeks massiks , mis sisaldab eeterliku õli ja vahajat ainet stearopteeni. Viimased kaks saab eraldada teineteisest teise tehnoloogia abil, kasutades alkoholi. Sellisel meetodil saadud õli on kõige puhtam ehk absoluutõli. Resorbeerimine Seda tehnoloogiat kasutati juba vanas Egiptuses ja see oli tarvitusel kuni 20. sajandini . Parfüümiloojad avastasid mõnede lillede omaduse eritada eeterlikke õlisid ka õienuppude asetamisel lõhna imavasse õlisse või rasva. Prantsusmaal kasutati seda tehnoloogiat juba alates 17
annaabi.ee 
