rakuvaheseinu) ja muu kujuga vetikaid. Väikseimate vetikate läbimõõt on vähem kui 1 mikromeeter, suurimad (näiteks pruunvetikas Macrocystis pyrifera) on kuni 60 m pikkused. Sinivetikad (uuemais käsitlusis tsüanobakterid) on eeltuumsed, neid peetakse 15 ürgseimaiks – nende jälgi on leitud ligi 3 miljardi aasta vanuseist lademeist (stromatoliidid). Muud vetikad (puna-, rohe-, kold-, vaguvibur-, silmvibur-, rusk-, mänd-, pruun- ja neelvetikad) on päristuumsed organismid. Vetikad paljunevad sugutult (pooldudes, talluse osadega või sigikehadele vastavate spooridega, mis tekivad vegetatiivseist rakkudest või lihtsa ehitusega sporangiumides) või suguliselt. Neis on mitmesuguseid pigmente, sealhulgas klorofülle, ksantofülle, karotenoide, sini-, puna- ja mõningais koldvetikates ka liitvalgulisi, ainult vetikaile omaseid värvaineid fükobiliine
Mere zoobentos. Peaaegu kõik käsnad, sammalloomad, käsijalgsed, okasnahksed- peaaegu kõik esinevad täiskasvanuna bentoses. Vooluveekogude põhjas sogases vees: ussid, limused, putukad,vähid. Taimed rohkem madalas. Neuston (veekogu pindkilet asustavad organismid) ja pleuston (veepinnal triivivate makroskooliliste organismide kogum) jõgedes eriti ei esine. Järvede plankton. Külmemates vetes rohkem ränivetikaid, soojemates rohe- ja sinivetikaid. Ka vaguvibur- ja koldvetikaid. Talvel on fütoplanktoni hulk miinimumis, kevadel ränivetikate hulk maksimumis, siis järgnevad rohe- ja sinivetikad. Viimased saavad lämmastikku võtta õhust (nad on olemuselt bakterid!!!!!!!!!). Sügisel võib olla ränivetikate teine massiline areng. Zooplanktonid külmades vetes keriloomad ja aerjalalised, vesikirbulisi vähem. KÕIGE ROHKEM ON ZOOPLANKTONIT SUVEL, KUI ON PALJU VETIKAID (toit)
annaabi.ee 
