Vagabundlik Toomas Nipernaadi A.Gailiti teoses Vabadus on miski, millest unistab südamepõhjas igaüks. Põnevaks teeb asja see, et kunagi ei tea mida uut toob sulle järgmine tund, või isegi minut. Sul ei ole kellegi ees kohustusi ning elu on üdini muretu. Eesmärgiks on vaid riskida ja nautida loodetavasti positiivseid tagajärgi. Sellist elu elas August Gailiti teoses Toomas Nipernaadi, tulles üliosavalt välja igast konfliktist mida ta endale teadlikult tekitas. Rändurlik eluviis on omane inimestele, kellel puudub püsivus ning vajadus end jäädavalt kellegi või millegagi siduda - võtta elult kõik, mida võtta annab, süüdimatult. Palju ringi liikudes, nagu seda tegi ka Nipernaadi, kohtub paljude erinevate inimestega, ilmselt neid nähes esimest ja viimast korda elus. Selle teadmisega elades, võivad nad teha ja rääkida kõike, mida vaid hing ihaldab. Inimesed on loomult naiivsed, heatahtlikult, et mitte uskuda siira olemu...
hoidmine oli peaaegu ainus moodus, kuidas üksteist taas leida, jõudsid nad peagi selleni, et ei tundnud enam üksteist ära. Lisaks pange tähele, et kuna laps peab kõiki oma vajadusi selgitama ja järelikult on tal emale rohkem öelda kui emal talle, pidi just laste panus keele leiutamisse olema kõige suurem, ning valdav osa keelest, mida laps kasutas, pidi olema tema enda loodud. Niisiis pidi keeli olema sama palju kui kõnelevaid indiviide ja seda soodustas ka veel rändav, vagabundlik eluviis, mis ei jätnud ühelegi keelepruugile aega kinnistumiseks. Sest väites, et ema ütleb lapsele ette sõnad, mida too peaks kasutama, et üht või teist asja paluda, näidatakse küll, kuidas õpetatakse juba väljakujunenud keeli, aga ei öelda midagi keelte tekkimise kohta. Oletagem, et oleme sellest esimesest raskusest üle saanud. . . Ületagem hetkeks too mõõtmatu vahemaa, mis pidi laiuma puhta loomuseisundi ja keelte vajalikkuse vahel,
annaabi.ee 
