paadist merre, noorim vend eksleb lainetes ja lõpuks vanim vend sööstab mäslevasse vette talle järgi. Ta leiab venna üles ja hoiab temast tugevasti kinni. Noorem vend ütleb vanemale, et lase minust lahti, pääasta end, kuid vanem ütleb selle peale, ema on väiksest peale meid õpetanud üksteist hoidma ja teineteise eest hoolitsema ning ma ei jäta sind. Nad üritavad vaevuvaevu paadini saada, kus teised vennad nad paati aitavad. Noorim vend on vigastanud oma kätt, aga see ie ole suur vigastus, lihtsalt marrastus. Vennad proovivad nii kiiresti kui saavad kaldale aerutada ja enam nad sellise ilmaga merele ei kipu. Emale nad juhtunust ei räägi, sest ema süda on niigi haige. Vennad said hea õppetunni ning samas ka teavad, et neil on parim ema, kes on kasvatanud väga tublid pojad.
kooli poiste jaoks kaks taret ja võttis ka ise sealsest suvisest tegevusest osa. 1928. aasta sügisel oli ajalehes Rahva Sõna teade, et algavad noorte poksikursused. Läksimegi koos pinginaabriga Tööliste Kodusse Pärnu mnt. 41, kus praegu on Kalevi võimla. Esimese ja ühtlasi viimase poksimatsi pidasin järgmise aasta aprillis Kopli rahvamajas. Poksiringis oli minu vastaseks eelmise aasta meister Hermann. Pidasin löökide sajule vaevuvaevu lõpuni vastu ja läksin koju lõhkise huule ning siniste silmaalustega. Kui aga järgmisel hommikul koolis hommikupalvusele läksin, oli seal, nagu ikka igal hommikul, ka direktor, kes tundis nägu ja nimepidi kõiki õpilasi. Mind kutsuti esimesest tunnist direktori juurde, kes küsis: "Kus sa nii kõvasti kukkusid?" Seletasin siis, et käisin poksitreeningul ja eile olid võistlused. Ta kuulas mind ära ja sõnas: "Ära enam poksi!"
annaabi.ee 
