Jutuke - Õunkübarad
selle. Punasest siidist alussärk libises ise treenitud lihastelt maha. Elisa tundis end veidi
ebamugavalt küti juuresolekul, kuid ta teadis, et praegu oli mehe elu tema kätes ja kui ta tahtis
midagi muuta, pidi ta selleks ise vaeva nägema.
Võtnud vingerdavad lehed, pigistas ta neid kogu jõust, kuni neist mahl rohelisse kaussi
voolas ja siis lisas sinna rohelist haisvat vedelikku, nagu Kira õpetanud oli. See oli elumahl,
mis sundis edasi lööma ka vaevatumat südant. Sellega pidi inimene vähemhaavatav olema ja
kui midagi juhtuski, paranesid rebendid üleöö nagu surematutel.
,,Sa pead seda jooma, alles siis saan edasi talitada."
Kuid Shurei ei vastanud, ainult hingates tasakesti. Elisa oleks hea meelega ära põgenenud
praegu tema juurest, et lennata päikeserohkeis taevastes, unustades kõik mured kuis laps
kunagi, kuid ta ei saanud, tal oli kohustusetunne.
,,Hea küll siis, teeme sinu moodi."
annaabi.ee 
