Luulekava isamaateemalistest luuletustest
siin sülitsi koos.
Kivine kallas,
rind tuultele valla,
rahne ja rähka
siit virutab alla.
Vood aga vastasel
haarates jalust,
purenevad, järavad
kaldaalust.
5
Seiske! Siit edasi
kumbki ei saa:
võimas on meri,
veel võimsam on maa.
Isamaale
Juhan Liiv
Ma tean, liig selgesti tean,
mis oled sa, mu isamaa!
Seda tunda sain uneta öödel
ja kõigil mu vaevastel töödel
võin julgesti ütelda:
Sa oled seesama elu,
mis sinult pärinud ma;
sa oled seesama elu,
sa oled seesama valu,
mis minult saad tagasi sa.
See valu, mis sinul, on püha,
on minule püha ka:
ma pärinud seda su käest
mu nõrkusest ja mu väest,
mu valude isamaa!
Ja sinu häda minu häda
ja sinu õnn minu õnn ka,
ja sinu vaesus ja rikkus
ja sinu eluea pikkus
on minugi, isamaa!
6