on loomulikult Joosep Toots. Pärit vaesest perest, Ülesoo talust. Pikkade sassis valkjaskollaste juuste, nina pahemale poole viltu, nägu täis rõugearme ning tugev keha, täpselt seesugune poiss on meile tuttav Oskar Lutsu ,,Kevadest", kes pea kogu raamatu vältel nühkis Paunvere külakoolis klassipinki. Tsaariaegne kool, kus esikohal seisis katekismuse ja kirikulaulude tuupimine, pidi ärksa vaimuga poisile paratamatult vastikuks muutuma. Seda enam, kui oma vaevase vene keele oskusega, õpetaja Lauri tundides, peaaegu millestki aru ei saanud. Pole siis ime, et Toots huvi õppetöö vastu kaotas ning see talle koormavaks sundkohustuseks sai. Kuid olenemata mõningatest õpiraskustest, eelkõige üks suur häda ja vaev rehkendustundides ning vene keele pruugis, kasvas temast aastakümnete jooksul välja siiski korralik ning haritud härrasmees. Koolieas oli Toots parajalt krutskeid täis. Ilmselt asendamatu võrukael omaaegses klassis.
rahuarmastaja inimene ja härra Kulebjakov suur rahuaate eestvõitleja, ometi ei sobinud need kaks millegi pärast. Voitinski tegi alguses katset Kulebjakoviga umbes samasugust vahekorda luua, nagu oli tal Slopaseviga, aga tema katse ebaõnnestus täiesti -- võib-olla osalt juba sellepärast, et Voitinski langes vaimselt ja ka ihuliselt aina allapoole. Kõik, mida ta kandis, oli kulunud ja rinnaesisel torkasid igal pool silma pillatud toidu rasvased jäljed. Pealegi sündis temaga nagu iga vaevase loomaga: ta hakkas oma ihuga toitma teisi elavaid organisme ja seda nähtavasti kord-korralt ikka suurema hooga. Polnud enam muidu võimalik, kui pidi igas nädalas kord tema endaga ja kõigega, mida ta kandis, tegema põhjaliku ,,remondi", nagu armastas öelda emand Vaarmann. Pidi viima vanahärra Voitinski sauna, seal tema riided riputama õrrele ning siis seni vett kerisele pilduma, kui õrre ja riiete ümbruses tundus nagu elus tuli. See
annaabi.ee 
