Muretseda tuleb nende asjade pärast, mida saab muuta
parem olen. Tundub silmakirjalik! Pole võimalik, et igaüks meist saab sekkuda teise inimese
ellu ja ulatada päästerõnga viimsele kui ühele probleemile. Isegi kõige aktiivsem kaaskodanik
ei suuda niisugust murekoormat kanda. Varem või hiljem vajub ta koorma all kokku või
murdub.
Niisiis, mida rohkem muretseme, seda rohkem oma probleemidele alla jääme. Omakorda
kaasneb stress, mis keelab elu loomuliku kulgemise. Tihtipeale vaevame pead iseenda ja oma
tuleviku pärast. Loomulikult panevad meid mõtlema perekonnas, kodus, sõprusringkonnas ja
laste elus toimuvad sündmused. Enda tulevikule mõeldes leian, et pabistamiseks ei ole
põhjust. Just nagu kõneles kümnenda klassi õpilane Geithy Ott elu paratamatusest ja oma
teekonna loomisest. Elu tuleb elada siin ja praegu, et vanaduses mitte mõelda, kui palju sai
kunagi tühiste asjade pärast muretsetud. Kõik sõltub minu valikutest, otsustest ja
enesekindlusest
annaabi.ee 
