Tammsaare ja Gailit elulugu
Hüvasti tagasihoidlikult torisevad eesti eided ja taadid, kui
ka seitsmekümneaastane vanapoiss närudes keppi tõstab teist kiusava poisikese karistamiseks
ja seda vannub ,,saadana hingeks"! Hilisema Tammsaare ,,Sõjamõtete" tunnistust mööda on
inimese loomus kuri (,,kuri on inimene algusest saadik"). On nagu oleksid juba ta ,,Kahe paari
ja üheainsa" kodusõjad selle tunnetuse eelkajastuseks. Me võime ta kantnikumaja
massinimeste karakteristikas küll eraldada meelevaldseid ja vagusaid, vaevajaid ja vaevatuid.
Aga neid kõiki haarab hooti meeletu kurjuse vimm, mis neid vihatujudes teeb üksteise
taoliseks. Ei kordu mitte ainult tüüpilised sõimusõnad eri vanemate tegelaste suus (,,nirakad",
,,kurat", ,,tola"). Sääraste sõgedate loomusundide võimuses ei tähenda ka lapsed mingit olulist
paremuse tõotust: noored kordavad vanade vandumist ja üksteise kiusamist. Muidu on selle
paigaltammuva sunnielu kohta tüüpiline, et kodusõja äritustele järgneb leppimine ja