Aukartus elu ees
juhtida lasevad ja iseendast neid puudutavate sündmuste algpõhjusi otsivad.
Keegi meist ei tea mõju ega seda, mida ta inimesele annab. See on meie eest varjatud ja
peab selleks jäämagi. Vahetevahel tohime mõnda väikest kildu näha, et mitte julgust
kaotada. Jõumõju on alati salapärane.
Väljend ,,küps", kui seda kasutatakse inimese kohta, oli ja on ikka veel minu jaoks
midagi õudsat. Kuulen dissonantsidena kaasa kõlama sõnu ,,vaesustuma", ,,kängu
jääma", ,,tuimaks muutuma". Tavaliselt on see, mida inimese küpsuse pähe pakutakse,
resigneerunud mõistlikkus. Inimene võtab selle omaks teiste eeskujul, hüljates
ükshaaval need mõtted ja veendumused, mis talle nooruses kallid olid. Kunagi ta uskus,
et tõde võidab, nüüd enam ei usu. Kunagi ta uskus inimestesse, nüüd enam ei usu.
Kunagi ta uskus headust, nüüd enam ei usu. Kunagi ta taotles õigust, nüüd enam ei
taotle