Tõnu Õnnepalu "Piiririigi" analüüs
ka eesti esimeseks euroromaaniks. Kuid see, mis raamatus müüb, pole ilmselt mitte eeskätt
postmodernistlik kirjutusviis või homoerootiline paatos. Mis müüb, see on Õnnepalu
esituses ahistavalt väike, isegi skeptilise eestlase jaoks nii hirmuäratavalt troostitu Eesti
mitte 20. sajandi lõpu nõukogulikust ümberrahvastamise paraadist väsinud, vaid pigem 19.
sajandi keskpaiga taimsesse letargiasse vaibunud, kleenuke ja kägistussinine, meelt heitev
ja melodramaatiline vaestelinn Eesti.
Ajaloo õnnelik käik 1990. aastail nägi ette Eesti jätkumise iseseisva riigina, nii nagu see oli
üldjoontes välja kujunenud 1930-ndail. See Eesti, mis meile ,,Piiririigist" vastu vaatab, ei tea
veel riigitundest midagi. Nooremapoolse eesti haritlase kultuurimälu ei valitse siin 20.
sajandi lõpus mitte nõutavad 1930. aastad, vaid pigem teoorjuslik 19. sajand. Eestlane on
ikka alles erk, närviline, peaaegu et õilis metslane. Ta on kehastunud tung asotsiaalsusse,
annaabi.ee 
