Vabadussõjas saavutatud võidus oli tähtis roll nii Eesti ohvitserkonnal kui ka sõjaväel, kelle hulka kuulus ka Viljandis 1918. aastal loodud Scouts-rügement. Selle asutaja oli Henry C. Reissar ning väeosa formeerijaks ja lahingujuhiks oli staabikapten Friedrich-Karl Pinka. 1. SCOUTS-RÜGEMENT VABADUSSÕJAS Viljandis valitses masendav meeleolu, rikkamad kodanikud põgenesid linnast, kartes jääda enamlaste või Vene valgekaartlaste ohvriks. Tasapisi hakkas vaesemgi rahvamass mõjuvõimsamate ,,eeskuju" järgima. Põgeneti teadmatusest ja kindla juhi puudumise tõttu. 17. detsembril 1918 sõlmiti leping sõjaministeeriumi ja idee algatajatega. Reissar pidi tagama meeste ülalpidamise ja palga, ülejäänu eest pidi vastutama sõjaväe valitsus. Ülespandud kuulutuste peale reageerisid paljud kohalikud noorukid. Nad saadeti õppustele. Samal ajal formeeriti mobiliseeritud meestest Viljandi kaitsepataljon, kus mehi oli piisavalt, kuid oli relvade nappus.
kellest arvati sõltuvat põllu viljakus, karja sigivus või kalaloomus. Selline sümboolne akt käis käsikäes maiste tavadega, kus õlu oli tasuks inimestele, kes aitasid kaasa majandusaasta tähtsamatel ja suurematel töödel. Nii kujunesidki rahvakommetes tavad, mille kohaselt peeti õlletegemist teatud puhkudel lausa kohustuslikuks. Kui viljasaak vähegi lubas, katsuti õlut teha kõikideks suuremateks pühadeks. Ka kõige vaesemgi mees proovis vähemalt jõuluks laari õlut valmistada. Jõulud olidki ehk kõige "märjemad" pühad. Kesvamärga pruuliti siis nii palju, et jätkuks vähemalt kolmekuningapäevani, paremal juhul küünlapäevanigi. Vanemal ajal oli teiseks tähtsaks õlletegemise puhuks mihklipäev, kui peeti lõikuspüha. Kevadistel ja suvistel tähtpäevadel ei olnud õlle osakaal nii suur, erandiks muidugi jaanipäev. Pulmades,
annaabi.ee 
