«Sa tead ise, mispärast . . . see on su päris nimi. Sinu rusikaid ma ei karda, need on k,a minul olemas.» Ja Jaanus näitas, et temal ka rusikad olid. «Ma ässitan Tarapita su peale, lasen su lõhki kiskuda!» Aga ehk kü ll Tarapita ennast urisedes isanda 17 käskude täitjaks tunnistas, ei liigutanud Jaanus ennast sugugi, muudkui kostis külmalt: «Katsu!» Kes teab, kas Oodo oma tõotust oleks täitnud, aga enne katsumist astus jälle väike rahutooja verejanuliste vaenulikkude parteide vahele. «Häbi sulle, Oodo!» algas ta manitsedes, «kas sa sedaviisi kellegi junkur oled? Sa tahad koera väeti võõra peale ässitada, kelle ees sa ise süüdlane oled. Ei isa seda oleks teinud. Mõtle ikka isa peale. Isa oleks ennemini andeks palunud ja Tarapita oleks oma rumaluse eest tapelda saanud. Häbene, Tarapita, häbene, sa pole parem sugugi kui päris koer! Kas see on mu kasvatamise vaeva palk? Mine, ma ei salli sind!»
kuidas kolm surnud poissi lähenesid marssides vahekäiku mööda, Tom kõige ees, tema järel Joe ja siis Huck, kes lotendavais kaltsudes areldi teistele järele hiilis. Nad olid kasutamata rõduosas peidus olnud ja omaenda matuse-kõnet kuulanud! Tädi Polly, Alary ja Harperid langesid taasleitutele kaela, lämmatasid neid suudlustega ja pomisesid tänusõnu, kuna vaene Huck seisis kohmetult ja piinlikkust tundes, teadmata täpselt, mida teha või kuhu peita end nii paljude vaenulikkude silmade eest. Ta kõhkles ja tahtis siis minema hiilida, kuid Tom haaras temast kinni ja ütles: 112 «Tädi Polly, see ei ole õiglane. Keegi peab ka Hucki nähes rõõmu tundma.» «Ja tunneb kah! Olen rõõmus, et näen teda, vaene emata poiss!» Ja see hellus ning tähelepanu, millega tädi Polly Hucki üle puistas, tegid viimase veel kohmetumaks, kui ta oli enne. Äkki hüüdis pastor nii valju häälega kui suutis: ««Võta nüüd issandat, vägevat kuningat, küta» -- laulgem
annaabi.ee 
