erinevaid võimalusi, mida keel pakub, erinevaid asju, mida saab sõnadega korda saata. Saab näiteks inimesi piinata. Ükski proua Vauquer' leiutatud viisidest isa Goriot' kiusamiseks ei ole nii tõhus kui sobival hetkel möödaminnes poetatud märkus: ,,Noh, te tütred ei tulegi teid enam vaatama?" Proua Vauquer ei ole ka ainus, kes Goriofd mõnitab, romaanis on mitu episoodi, kus pansionäride sõnamängud ja naljad muutuvad sihipäraseks Goriot' vaenamiseks. Sõnamänge mängivad pansionärid palju: episood, kus pansionä-rid kõikvõimalikele sõnadele moes olevat -raama-lndet külge sobitavad ning mille peegeldusi leiab romaanist kuni lõpuni (,,Seal ülal on meil vist väike surmaraama?" ütleb maalikunstnik veidi enne Goriot' surma), on kõige väljapeetum, kuid neid on veel teisigi. Aga sõnad pole ainult niisama naljatamiseks - kui neid õigesti käsutada, annab see võimu, kui valesti, siis võib teha pöördumatuid vigu (liht-
pälvisid tema hilisemad, valdavalt humoorikad välisminister Nigol Andresen. Dekadentideks teosed (“Muhulaste imelikud juhtumised...” kuulutati Betti Alver, Kersti Merilaas ja August “Kihnu Jõnn ehk Metskapten”, “Muhu monoloo Sang, muserdad ja mõnitati Friedebert Tuglast. gid. Polkovniku lesk”) lugeja poolehoiu. Ent Nimetatute ja paljude teistegi vaenamiseks 1940. aastate lõpul ja 1950ndate algul viljeles andis alust asjaolu, et nad olid täisinimesteks Smuul võimutruu paatosega loomingut (veel sirgunud vabas ühiskonnas ega saanud seetõttu poeemid “Järvesuu poiste brigaad” ja “Mina kuidagi olla otsast lõpuni nõukogude inimesed.
annaabi.ee 
