Vitamiinid
Keskajal aga teadlased tegid avastuse,
et süües korrapäraselt värskeid vilju ning juua tehtud sidruni mahla, saab haigusi ennetada
ning haigestumisest üldse hoiduda.
N. Lunin näitas esimesena teaduslike eksperimentidega Tartu Ülikoolis, et hiired vajavad
peale teiste toidukomponentide organismide normaalseks elutegevuseks veel mingeid
asendamatuid aineid [4, lk 7]. Veerand sajandit hiljem jõudis F. Hopkins järeldusele, et
mitut inimeste vaegushaigust põhjustab eriliste, tema väitel nn aktsessoorsete osiste
puudumine toidus [1, lk 13].
Termini "vitamiinid" võtsid esimest korda kasutusele 1912 a. F. Hopkins ja C. Funk, kui
sõnastasid põhiprintsiibi, mille kohaselt osad rasked haigused on tingitud mingi aine
puudumisest toidus. Avastatud vitamiine hakati tähistama suurte ladina tähtedega [7].
Rasvlahustuvate vitamiinide puhul tähistab üks ja sama täht tervet ühendite gruppi, millel
on väga sarnane ehitus ja sama toime