Heiki Vilep ja uusim lastekirjandus
omamaise kirjanduse üle. (Vt lisa 1). Lisast selgub, et tõlkekirjandust ilmub keskeltläbi
kaks kuni kolm korda rohkem kui algupärast lastekirjandust.
Tõlkekirjanduse puhul on teravat kriitikat pälvinud keeleline tase, mistõttu paljud
vanemad on sunnitud raamatu ettelugemise asemel raamatut käigu pealt ümber
jutustama. Kui laps aga tähed selgeks saab, tahab ta ikkagi, et loetaks nii, nagu kirjas
on. Paljud lasteraamatud tunduvad aga olevat mõeldud vaeglugejatele. Ehk Krista
Kaera sõnul: kui easy võib üks reading lõpuks olla? (Kareva 1999: 11).
Näitena võib siin tuua üheplaanilisi printsessi- ja nõialugusid, une-, jõulu- ja
loomajutte, milles puudub nii keeleilu kui mõttevõlu. Mõnikord on küll esialgse
tekstiga üsna julgelt ümber käidud ja eesti lastekirjanik on välismaiselt originaalilt
võtnud vaid idee, luues selle põhjal täiesti arvestatava teksti. (Tarrend 2005: 32).
annaabi.ee 
