Eesti kirjanduse ajalugu I
Toomas Oskar, 1910-1911 mitte ühtegi kirjutist trükis. Palad üsna laialivalguvad, venivad, pole
suuremjaolt väärtuslikud, Karl August Hindrey "Sädemetes" ka kriitika Toomas Oskarile, et pole
kirjatüki kallal vaeva nähtud.
1912 määras Eesti Kirjanduse Seltsi näitemängude auhinnakomisjon Lutsule preemia "Pildikesed
Paunverest", see inspireeris Lutsu edasi kirjutama "Kevadet" ja uusi lavateoseid.
Luts armus kergesti, 1908. aastal tutvus leedulanna Gertrud Vaduschatiga, samal ajal kirjutas Luts
"Kevadet", arvatakse Teele ja mitmete teiste naistegelaste prototüübiks just Gertrudi, 1909. aastal
suhte katkevad, säilinud kirjavahetus.
Esimeseks teadaolevaks näidendiks 1911 "Paunvere" (tollal "Pildikesed Paunverest"), võitis ka
preemia ja lavastati samal aastal, järgmine näidend "Ärimehed" 1912 ja "Kapsapea" 1912.
1913 aga peaaegu kõige olulisem loomeaasta, asus kirjutama kolme teost korraga: "Kevade" II osa,
draamat "Laul õnnest" ja jutustust "Soo".