V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
teadmiste ja rangusega, mis tema ea kohta olid haruldased. Vaimulike hulgast levis kuuldus
ta tarkusest rahva sekka, kus see veidi nõiakuul-suse maiku omandas, nagu see tol ajal sageli
juhtus.
Kui ta siis tänasel, lihavõttejärgsel pühapäeval lõpetas «laiskade» jumalateenistuse oma
altari juures, mis asus kiriku kesklöövist paremat kätt koori sissekäigu kõrval püha Neitsi
kuju ligidal, äratas tema tähelepanu vadistavate eitede salk leidlaste sõime ümber.
Ta astus väeti lapsukese juurde, keda nii vihati ja ähvardati. Viletsus, inetus, mahajäetus,
mida ta siin nägi ja mis viis mõtte kohe ta enese väikesele vennale, et kui ta ise sureb, siis
võib väikese kalli Jehaniga sedasama juhtuda ja teda võidaks niisama viletsalt leidlaste
sõime visata, kõik see tungis äkki ta südames-
Laiskade altar (lad. k.).
140
se. Sügavast haledustundest haaras ta lapsukese ja läks sellega minema.