Ma olen armeest tüdinud. ALEKSANDER: Distsipliin puudub, selles on küsimus! MIHHAIL: Ei, disitsipliin on sõjaväe sõelapõhjaks söönud, selles on küsimus. See ja Poola. ALEKSANDER: Tulge sisse, härra! MIHHAIL: See, mis Poolaga tehti, on talumatu. (Aleksander läheb majja. Tüdrukud saadavad Mihhaili, ärevalt 13 vadistades.) TATJANA & ALKSANDRA: Tulid armeest ära? Ei tulnud! Oi, Mihhail, aga kas see sulle sekeldusi ei too? Mida nad ütlesid? Mida sa...? MIHHAIL: "Marss siia, marss sinna, püss kätte, anna au, kus su müts on?" te ei kujuta ette, kui painav see on, mismoodi armees sõduritega mängitakse ... (Lähevad koos majja.) SÜGIS 1835 Ljubov ja Varenka "tulevad tagasi" aeda
Tulge aga sisse ja olge kui kodus.» Tom siis tänas väga südamlikult ja ilusasti, laskis ennast veenda ja astus sisse. Ja kui ta toas oli, ütles ta, et on võõras Hicksvillei'st Ohiost, ja et ta nimi on William Thompson, -- ta kummardus uuesti. Noh, ta jahvatas ja jahvatas, jutustas Hicksville'ist ja selle elanikest, mis ta vähegi oskas välja mõelda. Ma läksin juba natuke närviliseks ja mõtlesin, kuidas see pidi mind mu hädast välja aitama. Lõpuks -- ikka aina vadistades -- ajas ta ennast õieli ja suudles tädi Sallyt otse suule; siis toetus ta jälle mugavalt tooli seljatoele ja rääkis edasi. Aga tädi hüppas üles, pühkis käeseljaga üle suu ja ütles: «Häbematu «jõmpsikas!» Tom tegi, nagu oleks ta haavunud, ja ütles: «Te üllatate mind, madam.» «Te olete . . . Ja mis te arvate: kas mina pole üllatatud? Mul oleks suur himu teile.... öelge, mis te õige mõtlete! Mind suudlema tulla!» Tonrnäis alandlikum ja ütles:
annaabi.ee 
