Eesti ühiskonnageograafiline asend, asulastik ja rahvastik.
külast. Tulemuseks oli külade hajumine üksiktaludeks. See oli eriti põhjalik Lõuna-Eestis, kus paljud külad lakkasid üldse olemast.
Põhja-Eestis ning saartel säilisid külad paremini.
Põllumehel oli nüüd palju rohkem seda, mida linnas müüa ja mida linnas poes või käsitöölise juures osta. Asja hakkas linna
olema palju tihedamini. Senine linnadevõrk oli uue ajastu talupojale liiga hõre, linnad liiga kaugel. Ka uued vabrikulinnad ei rahuldanud
vajadusi. XIX sajandi teisel poolel hakkas kihelkonnakirikute, hiljem ka raudteejaamade juurde kujunema hulgaliselt aleveid, kus elas
poodnikke, põllusaaduste ülesostjaid, käsitöölisi, arste, õpetajaid ja muid talurahvale vajalike inimesi. Muidugi haris enamik
alevielanikke ka põldu, olgu või väikest, ja pidas loomi. Hiljem hakkasid alevitesse talvist kodu ehitama ka ümbruskonna taludes ja
mõisates suviti töötavad põllutöölised
annaabi.ee 
