Mingu need sõtta, kes üleloomulikult suur. Ta nägi teda sõitvat sammu läbi ääretute väesalkade kui muistse seni on kodus istunud, mingu, tapelgu, nemad ei tahtnud aga enam! Ja nad sülitasid ning sõjapealiku. Siis nägi ta teda käe sirutavat, ning lee-gionid liikusid ta märgi järgi kui rääkisid õudseist kannatusist. merelained. Ja siis astus ta võitjana võõrastesse linnadesse, mis olid kui päikeses Maret kuulas seda kõike hirmust vabiseva süda-mega. säravad kristallmetsad. Ta ei mõistnud pooli asju, mida räägiti, ega saanud aru sõja keerdkäikudest. Kõik Ikka suurem ja suurem näis poeg Maretile, otsekui oleks ta kõik sõja-aastad peitus talle julma möllu. ühtesoodu edasi kasvanud
Seal, kus tule värisev valgus maas suurte ebamääraste varjudega segunes, võis vahetevahel näha möödaminevat koera, kes paistis inimesena, või inimest, kes paistis koerana. Tõugude ja liikide vahed tundusid ses linnajaos kadund olevat nagu Pandemooniumis *. Kõik näis siin rahvahulgas ühisena: mehed, naised, loomad, vanus, sugu, tervis ja haigus. Kõik oli siin segi läinud, liitunud, ühte sulanud. Igaüks sai osa kõigest. Oma hämmelduses võis Gringoire läbi vabiseva nõrga lõkketulede valguse näha selle päratu suure platsi ümber inetut raami vanadest majadest, mille pehkinud, virildunud, kõnnis fassaadid ühe või kahe valgustatud katuseaknaga näisid talle pimedas vanade eitede suurte peade sõõrina, kes olid koletud ja tusased ning kes silmi vidutades vaatasid nõiasabatit all. See oli nagu uus, ennetundmatu, ennekuulmatu, inetu, roomav, kihisev, fantastiline maailm. Olles kolme kerjuse pihtide vahel ja nähes enese 77
annaabi.ee 
