E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
. . see oli tunaeile pärast lõunat. Meid oli väike salk ja me materdasime põlenud mõisahoo-vis
opmanit, kelle keldfi põhjast välja tõmbasime. Korraga hakkab metsatuka tagant lõpmatu hulk
ratsameht välja venima, kõik raudriides ja kiivrites, ja piigid välguvad päikese paistel. Meid
nähes tormasid ratsanikud kui tuulispea meie kallale. Mina jõudsin vaevalt keldrisse tõrre alla
pugeda. Teised võeti piikide otsa nagu silgud vardasse. Mina vabisesin kui haavaleht ega
julgenud
hulgal ajal pead torre alt välja pista. Kui viimaks ometi tõrre äärt tõstsin, oli öö käes ja kõik
kära vaikinud. Siis hakkasin kõigest jõust Tallinna poole sibama, jooksin kaks ööd läbi, päeval
hoidsin ennast metsades ja rabades varjul. Ma oleksin kas või põlevasse ahju pugenud, et neid
koledaid piigimehi mitte näha, aga ometi juhtusin neid veel korra nägema, kui nad parajasti
küla põletasid ja külarahvast tapsid
annaabi.ee 
