Ja ta arvutas uuesti ning luges sõrmedel: sellest oli seitse aastat. Seitse aastat! Ta ohkas, Maailm oli ta ees lahti, kuid ometi kannatas ta nälga ja janu. Ta oli rikas kui kuningas ja ja pisarad tulid ta silmi, jät-kuks musttuhandeile varem valatuile. magas siiski paljal maal. Päike kõrvetas teda, vihm kallas talle kaela ja jäised tuuled Siis sõudis Maret ühel päeval kõrbenud kätega soldati üle jõe. See needis ja manas panid ta vabisema. Siis oleks Maret tuhande versta tagant tulnud, läbi tule ja vee, et ning küsis lõpuks jõe ja parve ning Mareti nime. Kui ta seda kuulis, tõmbas ta oma kummuli ta üle heita ja teda oma vana kehaga var-jata kui lapsukest kätkis. neegrikäega põuest nahkkukru, ulatas Maretile ja lausus: Oli aga veel suuremaid muresid, mis Mareti südant valul täitsid. "Säh, su poeg saatis!"
teavet, mis lubab pidada teda huvitavaks ja ka väärtuslikuks metsapuuks. Meie metsade tavaline lehtpuu – harilik haab – kuulub papli perekonda. Niisiis on haab meie ainuke kodumaine pappel, kõigi teiste siin kasvatatavate papliliikide (neid on umbes paarkümmend) looduslik levila asub väljaspool Eestit, need puud on meile sisse toodud. Papli perekonna nimetuse (Populus) päritolu ei ole päris selge. Arvatakse, et see tuleneb kreekakeelsest sõnast paipallo – vabisema, värisema. Tõenäolisem tundub aga väide, et see pärineb väljendist arbor populi (lad.): arbor – puu , populus – rahvas, seega rahvapuud. Vana- Roomas peeti papleid suursugusteks puudeks ja neid istutati kõikjale avalikesse kohtadesse. Paplid kuuluvad iidsete katteseemnetaimede hulka. Vanimad fossiilsed leiud Gröönimaalt pärinevad Alam-Kriidi ajastust, mis lubab väita, et paplite iga maakeral küünib vähemalt saja miljoni aastani.
jäljendavad otseselt loodushääli või väljendavad tähendust ebamäärasemalt mingisuguse häälikulise seose kaudu. Sageli on niisuguseid tüvesid liigitatud vastavalt onomatopoeetilisteks ja deskriptiivseteks. Käesolevas sõnaraamatus nimetatakse neid häälikuliselt ajendatud tüvedeks, onomatopoeetilisi ja deskriptiivtüvesid täpsemalt eristamata. Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüved on nt ammuma, jorisema, kahisema, kiljuma, nihkuma, paiskama, vabisema. Häälikuliselt ajendatud tüvesid on ka vanemates sõnavarakihtides. Kaugemate sugulaskeelte vastete puhul tuleb aga enamasti arvesse rööpse kujunemise võimalus. Omatüvede hulka võib tinglikult lugeda ka need laenuetümoloogiata tüved, millel on vasteid ainult läänemeresoome keelte lõunarühma kuuluvates keeltes (liivi, vadja), nt abu, jõrm, kasi-(ma), kolku-(ma), niiske, või mis esinevad ainult eesti keeles, nt kaan, noomima, võldas
annaabi.ee 
