(mis oli ühekvadrandilise muunduri talitluse puhul eelduseks), siis tekib koormuses positiivne vool (kontuur 1) id2 = id1, sest dioodil VD on vastupinge ja diood voolu ei juhi. Voolu kasvamise kiirus on määratud pinge ja ahela aktiiv-induktiivtakistustega. Ahela väljalülitamisel vool läbi PL katkeb. Samas ei saa induktiivsust sisaldava koormusahela vool muutuda hetkeliselt nulliks, sest induktiivsuses salvestatud energia ei kao ja see tuleb muundada. Koormusvool lülitub ümber vabavooludioodi ahelasse (kontuur 2) ning induktiivsuse energia muundub koormuse aktiivtakistuses soojuseks. Kui 2. kontuuri vool sumbub nulliks enne kui lüliti PL taas sulgub, tekib ahelas katkevvoolutalitlus. Piir pidev- ja katkevvoolutalitluse vahel sõltub toite- ja koormusahela parameetritest ning lüliti suhtelisest lülituskestusest. 131 Pinget vähendava alalispingemuunduri väljundtunnusjooned sõltuvalt impulsi suhtelisest
väljundpinge lülituseeskirja. Mitmekvadrandilised pinget madaldavad pulsilaiusmuundurid. Lülitus, mis tagab kahekvadrandilise talitluse, on näidatud joonisel 1.25, b. Töötsükli esimese faasi vältel talitleb muundur põhimuundurina juhtides voolu transistoriga VT1. Vool läbib koormust, kui transistor VT1 on avatud. Järgneva faasi kestel transistor VT1 ei osale lülituse töös. Kuni transistor VT1 sulgub, hajutatakse reaktiivenergiat läbi vabavooludioodi VD2 ja siis transistoril VT2. Transistor VT2 reguleerib voolu, mis kasvab negatiivselt ja mida piirab koormuse induktiivsus. Kui transistor VT2 sulgub, on ainsaks voolu juhtivaks haruks ahel läbi dioodi VD1 tagasi toitevõrku ning seega on lülitus regeneratiivne. Kahekvadrandilised pulsilaiusmuundurid töötavad alati pidevvoolutalitluses, sest lülitid võimaldavad juhtida voolu mõlemas suunas. Joonisel 1
annaabi.ee 
