Ühiskondlik leping
seadustega, mis on nüüdseks iseloomulikud tsiviliseeritud ühiskonnale. Locke arvas, et
just moraali tunnetav ja selle läbi enda loomulikke soove ja käitumist kontrolliv
üksikisikute grupp saab eksisteerida sellises ühiskondlikus seisundis nagu seda on
looduslik seisund.
Niisiis võib pidada ühiskondlikku lepingut üleminekuks tsiviilühiskonda.
Ühiskondlik seadus on ainuke seadus, mis loomu poolest nõuab üksmeelset heakskiitu,
sest kodanike ühinemine riigiks on ju kõige vabatahtlikum akt.
Riik on kord rajatud ning siis tingib elukoht vastava riigiga nõustumise.
Riigi territooriumil elamine tähendab enda allutamist tema suveräänsele võimule. Kui
näiteks inimesel on mõjuvõim enda keha üle, siis samamoodi on indiviid üks osa riigist
ning seetõttu allutatud mingil määral suveräänsele riigile. Suverään tunneb ainult rahvust
kui tervikut ega erista ühtegi selle liiget. Suveräänsuse jagamine on viga, mis tuleneb