Antiikaja sofistide käsitletud filosoofilisi probleeme.
valgustustegevuses püüdsid nad vabastada inimese vaimu ratsionaalselt mittepõhjendatud
eelarvamuste ja ebausu võimu alt. Protagorase käsitluses paistab üks norm võivat kehtida
õigustatult üksnes siis, kui avalikkus on debati käigus jõudnud arvamuseni, et see on õiglane
norm, kuid sealjuures peavad avaliku arvamuse toel kehtestatud normid jääma ka tulevikus
jätkuvalt korrigeeritavaiks. Sofistide kaasaeg neile sellise “vabastustegevuse” eest paraku
tänulik ei olnud. Pigem vastupidi. See oli veel üks põhjus, miks sofistidel oli negatiivne
renomee. Neis nähti vana, harjumuspäraselt kindla ühiskonnakorra kõigutajaid, kes oma
väitlemisega seda korda destabiliseerivad. Nii muutuvad kõik orientiirid relatiivseteks, ükski
norm ei kehti enam enesestmõistetavalt õiglasena, vaid kõike saab kahtluse alla seada. Ei
või kindel olla, et see, mis on täna õiglane, on seda ka homme. See ebakindlus ei tulenenud
annaabi.ee 
