El Greco
näib kired lõkkele löövat ja mille abil tuleb nähtavale kehalise leppimine hingelisega.
Samas ei ole see ka külm rahulik päevavalgus, mis näiteks Caravaggiol (,,Peetruse
ristilöömine") aitas tugevdada maailma realiteedi tunnetust. El Greco maaildes olev
valgus on vilkuv, leegitsev ja vahel hõljuv ning seda haarab samasugune värelemine
nagu tema maalide rütmilist kompositsiooni. Tema on see, kes paneb oma teostes värvid
helendama, muudab mürkrohelise kollaseks ja vabarnapunase kinaveriks. Vahel sööb
see valgus värve nagu rooste metalli. Ta püüdis oma maalidel jäädvustada sameti läiget
ja kasutas eelkõige külmi toone: tuhkhalli ja sinist, musta ja valget.
Võrreldes tema teoseid Tintoretto summutatud, ent soojade värvitoonidega, paistavad
need oma värvide suure lõkendamisega eriti erutavad ja rahutud.
Kuigi El Greco oli enamasti sügavalt süvenenud iseendasse ja oma visioonide maailma,
säilitas ta siiski tundlikkuse teda ümbritseva elu suhtes
annaabi.ee 
