Eesti rahvakultuuri areng ja mõjutused aastatel 1700-1816
Samal ajal
10
võimaldati külaküsitöölistel ametit õppida mõisakäsitööliste juures. Nii kasvas olude
muutudes mõisa osa kahe käsitöötraditsiooni vahendajana.
18. sajand oli üldse linna- ja maakäsitöö arengus sügavate muutuste aeg.
Eelindustriaalsete suhete sissetungiga algas sajandi teisel poolel linna käsitöö kiire
teisenemine ja linlike uuenduste ulatuslik levik maarahva käsitöösse. Mõnevõrra hakkas
kasvama ka külakäsitööliste arv, eriti nende maatute vabandike hulgast, kes 19. sajandi
algusest peale otustasid käsitööga laialdasemalt elatist teenida (entsüklopeedia 1998).
Eesti kõige põlisem iseseisev külakäsitööline oli sepp. Talupojad tagasid talle tavaliselt
kindla aastase naturaaltasu, mille eest ta oli kohustatud tegema kõik külaelanikele
vajalikud sepatööd. Erinevalt teistest käsitöölistest oli sepp küla lugupeetavamaid ja
mõnikord ka jõukamaid mehi. Sepa kui vanima iseseisva käsitöölise suurele tähtsusele
annaabi.ee 
