all olevas Lääne-Berliinis. Niiviisi allutati Lääne-Berliin majanduslikult Saksamaa lääneosale ning nurjus NLi plaan siduda Lääne-Berliin majanduslikult oma okupatsioonitsooniga. Seejärel sulges NL Lääne-Berliini maismaaühendused Saksamaa läänetsoonidega ning Berliini lääneosa sai välismaailmaga ühendust pidada vaid õhu teel. Juunis 1948 alanud blokaad kestis 1949. a maikuuni. NL saavutas, et Lääne-Berliini ei liidetud loodava Saksamaa Liitvabariigiga, vaid see jäi vabalinnana iseseisvaks haldusüksuseks. Samuti lõhestas blokaad Saksamaa lõplikult: kolmes läänetsoonis kuulutati välja Saksamaa Liitvabariik (SLV), idatsoonis Saksa Demokraatlik Vabariik (SDV). 1955. a võeti SLV NATO liikmeks, seepeale rajas NL oma sõltlastega sõjalise liidu -- Varssavi Lepingu Organisatsiooni (VLO). 1950ndate lõpul ja 1960ndate algul puhkesid kahel korral taas kriisid Berliini linna ümber. Lääneriigid käsitlesid Lääne-Berliini Saksamaa LV osana, NL aga soovis
Inglismaa, Prantsusmaa, Ameerika Ühendriigid ja Nõukogude Liit jaotasid Saksamaa ja Berliini okupatsioonitsoonideks, mis pidid jääma kehtima kuni uue, demokraatliku Saksamaa loomiseni. Peamised sõjaroimarid toodi Nürnbergis kohtu ette ja mitmele neist määrati surmanuhtlus. Peatselt alanud nn külm sõda muutis Saksamaa ida ja lääne vahelise vastuseisu tallermaaks. Sovettide korraldatud berliini blokaadile 1948 vastasid lääneriigid õhusillaga, mis lubas Berliinil vabalinnana edasi eksisteerida. 23. mail 1949. aastal kuulutati kolmes läänepoolses okupatsioonitsoonis välja Saksa Föderatiivne Vabariik (Bundesrepublik Deutschland, BDR). Sellele vastas Nõukogude liit Saksa Demokraatliku Vabariigi (Deutsche Demokratische Republik, DDR) väljakuulutamisega. Inglismaa, Pransusmaa ja Ameerika Ühendriigid kohustusid kaitsma Saksamaa kunagise pealinna lääneosa Saksa Demokraatliku Vabariigi ja Nõukogude Liidu annektsioonikatsete vastu
annaabi.ee 
