Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal
Kuid selge on, et selle hävitustöö tagajärjel
Sakala lõunapiir viimaks tublisti koomale tõmbus : tühjaks või hõredaks jäänud maakohtadele
asusid lätlased.
Harjumaa kohta tähendatakse 27. IV. 1346 (U. B. 864), et ta on maha jäetud ja lage inimestest
(terra desolata est).
Pärismaalaste kohtasid oli rohkesti peremeheta ning sage-dasti pärijata jäänud ja nad läksid siis
maaisanda resp. laenumeeste kätte. Juba see üksi halvendas ka järelejäänute seisukorda.
Laenumehed said vabakssaanud maast muist täiesti oma kätte, muist anti aja jooksul jälle hari-
jatele, kuid algusest peale rängema orjuse alusel. Isegi sõjakohustuse täitmisel on nüüd vasall
tema otsekoheseks isandaks: eestlased järgnevad malevateenistuses ja sõjakäigul isandale, kelle
oma on koht (Estones. . . . dominum, cuius bona sunt propria, in malvam et in expeditionem
sequentur..; U. B. 846, 27. IV. 1346). See viimane vasallidele antud eesõigus ei võinud isegi
annaabi.ee 
