On kaherattaline inimjõul edasiliikuv sõiduvahend, kuid leidub ka ühe-, kolme- või enamarattalisi ning elektriakudega jalgrattaid. Jalgratta sünnilugu seostatakse enamasti saksa paruni Karl von Draisiga, kes ühendas 19. sajandi alguses kaks vankriratast puitraamiga ja lisas raamistikule sadula. Šoti sepp Kirkpatrick MacMillan ehitas 1839. aastal esimese nn tänapäevase jalgratta, kinnitades tagaratta külge pedaalid. 1897. aastal sai jalgratas vabajooksumehhanismi. Elektrimootor On elektromehaaniline seade, mis muundab elektrienergia mehaaniliseks tööks. Elektromagnetilist viisi elektrienergia mehaaniliseks energiaks muutmiseks demonstreeris Briti teadlane Michael Faraday 1821. aastal. Vabalt rippuv juhe oli kastetud elavhõbedaga täidetud vanni, mille keskel oli püsimagnet. Seda mootorit demonstreeritakse füüsikatundides, aga toksilise elavhõbeda asemel kasutatakse näiteks soolvett
Kettülekanne leiutati 1884. aastal. Pärast seda kadus vajadus suure esiratta järele ja jalgrataste mõõtmed hakkasid vähenema, kuna ratta suurendamise asemel sai suurendada tagumise hammasratta suurust. Jalgrattaga liiklemine raputas kõvasti (siit ka nimetus "kondiraputaja"). Seda probleemi püüdis lahendada šoti loomaarst John Boyd Dunlop, kes varustas 1888. aastal jalgratta täispuhutavate kummidega. 1897. aastal sai jalgratas vabajooksumehhanismi. Esimene jalgrattavõistlus Esimene jalgrattavõistlus toimus 31. mail 1868 Pariisis, Parc de Saint-Cloud’is. Võistlusdistants oli 1200 meetrit. Võistluse võitis inglane James Moore. Tema jalgratas oli valmistatud puidust ning rehvid rauast. Praegu saab seda ratast vaadata Ely muuseumis, Inglismaal. Esimene rattaralli Esimene rattaralli toimus 7. novembril 1869 Prantsusmaal. Rada kulges Pariisist
annaabi.ee 
