KASVATUSE KLASSIKA
Ka eksamid ja tunnistused tuleb kaotada. Laps on püha,
keskne olend kogu kasvatusprotsessis. Ei tule kasvatada, küll aga kõrvaldada teelt kõik
takistused ja lasta loodusel toimida, oli Ellen Key kreedo.
Uus suund - vabaduspedagoogika - alustas siitpeale oma tormilist arenemislugu. Kõik, mis
seostus traditsioonilise, klassikalise pedagoogikaga, sai juurde sildi vana, s.t oma aja ära
elanud. Vanema võimule tuginevad kasvatusviisid varisesid kriitikatule all põrmuks.
Kõrvuti vabaduspedagoogikaga said tuule tiibadesse aktiivsuspedagoogika (John Dewey
learning by doing) Ameerika mandril, sotsiaalpedagoogika (tegutsemine kollektiivis)
Venemaal ja alternatiivpedagoogikad (Steiner, Montessori ja Freinet) Kesk-Euroopas.
Tagantjärele on kõike seda nimetatud lapsekeskse kasvatuse esimeseks laineks (Hytönen
1993).
Lapsekeskse kasvatuse teine laine
Teise laine algusaastateks loetakse II maailmasõja järgseid aastaid ning tagantjärele on seda
nimetatud romantilise lapsekesksuse ajajärguks
annaabi.ee 
