Eesti kirjandus II kevad
Absurdikirjandusest leiab tõenäoliselt paremini seoseid. Üks autoreid on
Morgenstern (?), kellele Üdi oma loomingus viitab. Jüri Üdi tõi eesti
luulesse migni murrangu, mida ei saanud ette ennustada, mis ei pidanudki
toimuda. See on teataval moel prognoosimatu muutus. (Prognoositav
muutus on see, mille toob Laaban – kui Euroopas on kuskil sürrealistlik
luule, siis see jõuab ka Eestisse. ) Üks paljudest kummalistest punktidest
on see, et mingi modernistliku luule vabadusekogemus, postmodernistliku
õhustiku tabamine ja teisalt range klassikalise luulevormi kokkupanemine,
annab kombinatsiooni, mida tavaliselt pole. Luule, mis võitleb rangete
reeglite vastu, kuid samas kasutab ise ka neid reegleid.
Olulist rolli mängib iroonilisus, mis on Jüri Üdi luules koguaeg olemas. Sellel
on ka selline paroodiline külg olemas, aga üldisem on ikkagi see, et ta
parodeerib teatavad kõnelemisviisi (miks mitte ka iseennast). See totaalne
annaabi.ee 
