Vana Kreeka muusika
Hinges on teatud harmoonia, mis koosneb
ühtesulavatest ning kombineeruvatest vastanditest. Eetose iseloom oleneb intervallide
õigest järjestatusest.
5. sajandiks kerkis esile filosoof Damon, kes arendas välja esimese laiaulatsuliku
eetoseteooria, mõistes hukka ning kiites erinevaid muusikalisi rütme ja temposid. Tema
kõige mõjukama teooria kohaselt tulenesid tants ja laul liikumisest hinges. Kreeka
muusikalise eetika peamine seisukoht oli, et vabadja kaunid laulud ja tantsud loovad
samaväärse hinge ja ka vastupidi. Järelikult loob muusika hinges liikumisi ning
mustreid, mis peegeldavad väärtusi. Noodid loovad lastes eetose, suuremates toovad
esile uinuva eetose. Et läbi imitatsiooni peaksid sarnased väärtused tekkima la hinges,
on muusikal võimas jõud edendada, või ka hävitada kogu kultuuri.
Platoni järgi tuleb muusikat hoolikalt kontrollida, sest see sisaldab endas
headuse ja ka kurjuse jõudu