Eesti XIX saj
Mõisakoormistest oli
peamiseks teotöö, mis jagunes nädalateoks ja abiteoks. Riiklikest kohustustest olid tähtsamad pearaha
ja nekrutiandmine. Pearaha oli algselt 70 kopikat igalt meeshingelt, hiljem suurenes. Nekrutivõtmine
oli sõjalistest koormistest rängim. Kogukondlikud koormised olid näiteks teede korrashoid,
magasiniaida ja kooli ehitamine. Talurahvas pidi maksma ka kirikumakse.
Talurahva käärimine Lõuna-Eestis.
Üha rohkem tekkis vabadikuperesid, kes leppisid saunikukohaga ääremaadel. 1840 tabas maad
viljaikaldus, järgnes näljahäda. Taheti välja rännata Venemaale, et saada tasuta maalapp, kuid rahval
kästi kodumaale tagasi pöörduda. 1840. aastast muutus kartuli kasvatamine tavaliseks. Sagedased
näljahädad lõppesid. Lõuna-Eestis hakati laialdaselt kasvatama lina.
Usuvahetusliikumine
Hakati massiliselt astuma vene õigeusku. Talupojad arvasid, et sellega saavad nad maad, teoorjusest
vabaks ning muid hüvesid
annaabi.ee 
