Eesti uusaeg
19
saj keskpaigal pererahvast rahvastikus umbes 40%, sulasrahvas umbes 25%, vabadikud 15%
ja mõistaeenijaid kuni 10%. . Siin toimub oluline areng 19 sajandi teisel pool- järjest süvenev
kihistumine, senisest olulisem teravam on see sein nende vahel, peamine tunnusjoon selle
juures on kihistumine võrreldes pererahvaga- pererahvas hakkas end teistest paremaks
pidama, ntks söödi eraldi laudades sulastest(/vabadikkudest). Veel oluline rahvaarvu kasv,
sellega kasvas ka nende talupoegade hulk, kellel polnud võimalik peremeesteks saada, sest
talusid oli ikkagi üldiselt piiratud.
Sulastega seoses toimus selline suundumus, et peremehd hakkasid vältima abielus sulaste
palkamist. See oli siis kui oli üle mindud juba raharendile ja ,,peremees oskas juba raha
lugeda", vallaline sulane aitas talus kulusid kokku hoida. Seepeale abielus sulased hakkasid