Eesti Uusaeg
kindlustas
talupojale talu suhtes pärandatava kasutusõiguse ning talu vallas- ja kinnisvarale
omandiõiguse. Talu koormised pidi kindlaks määratama vastavalt maa pindalale ja
kvaliteedile. Nii Eesti- kui ka Liivimaal loodi uus talurahvakohtukorraldus (valla-,
kihelkonna- ja maakohus), kodukariõigust piirati. Vallakohus (Eestimaal kaotati 1817.
alupoeg jäi sunnismaiseks, kuid mõisnik ei tohtinud teda enam maast lahutada ega
maata võõrandada. Taluperemehed (erinevalt vabadikest ja sulastest) vabastati
kodukarist ja nekrutikohustusest. Eestimaa 1804. aasta talurahvaseadus parandas
talurahva õiguslikku seisundit vähem. See põhjustas 1805 Kose-Uuemõisas rahutusi.
1804- Eestimaa talurahva seadus- Olemuselt sarane Liivimaa talurahva seadusega.
Põhieesmärgiks oli talurahva kaitsmine mõisnike omavoli eest. Talupoegadele tagati
vallasvara omamise õigus. Talu peremeestele kinnitati pärandatav talu kasutusõigus.