Üldine Teatriajalugu II
oli vanade traditsioonide hülgamine. Ihalus uue järgi tuli sajandivahetusel: uue ootus. Ühisjoon
ka tugev seotus kujutava kunstiga. Teatris sünteesiti erinevaid uusi zanre: kabaree, varietee,
tsirkus, spordivõistlused. Teatraalsus kasvas. Valdavamaks muutus fragmentaarsuse esteetika.
Elu ja teatri piir ähmastus. Veel enne helifilmi laenasid film ja teater üksteiselt. Umbes kuni 1915
laenas film põhiliselt teatrist: vaatustesse jagamise, misanstseenilised konventsioonid, loo
jutustamine, näitlemisviis, muusika kasutamine (mängiti laval ekraani ees). Filmitegijad vaatasid
teatrile kui madalamale kunstile; film populaarsem, haarab masse. I MS lõpuks oli tehnika nii
kaugel, et film levis järjest laiemalt. 20ndatest 60ndateni mõjutas film juba teatrit. Filmikunst
populariseeris teatri avangardseid voole. Sooviti luua tinglikumat teatrit ja eemalduda
annaabi.ee 
