EESTI LOODUSKIRJANDUSE LUGU
vormis kõnelema oma eluküllusest, kutsuda looduspiltide värvi, lõhna
ja helide kaudu lugejais esile armastust ning huvi teda ümbritseva
looduse vastu" (Haberman 1948: 3).
Piiper ei jaga lugejaga mitte ainult vaatlusi, vaid ka elamusi läbi loo-
dusteadlase vaateprisma, rõhutades looduse värvikülluse, lõhnavarjun-
dite, häälitsuste, elutsüklite mitmekesisust. Looduskirjelduste vahele
260 Kadri Tüür, Timo Maran
põimub märkmeid vaatlustehnikast, rakenduslikke küsimusi, mõtisklusi
evolutsiooniõpetusest, eeskätt aga taotleb autor lugeja emotsionaalset
nakatamist. Piiperi looduspildid on alati dateeritud (tekstis viidatakse
sageli isegi kellaaegadele), samuti kirjeldab ta detailselt oma retkede
marsruute, nii et nende järgi on veel tänapäevalgi võimalik Piiperi loo-
dusretki korrata – seda muidugi kohtades, kus maastiku looduslikku
ilmet viimase 70–80 aastaga tundmatuseni muuta pole jõutud. Piiper