tähte eraldi. Visuaalsete kaksiktähtede orbiidid on suuremalt osalt suure ekstsentrisusega ehk piklikud ellipsid. Pilt 3 Visuaalse kaksiktähe näiv orbiit Spektraalsed kaksikud Spektraalseid kaksiktähti avastatakse spektrijoonte perioodiliste nihete ja eba- harilike kolorimeetriliste tunnuste järgi. Teleskoobis paistab spektraalne kaksik vaid ühe tähena. Kattuvad ka mõlema komponendi spektrid. Kui tähed liiguvad meie suhtes ühesuguse kiirusega või vaatesihiga, siis nende spektrijooned ühtivad. Spektraalsete kaksiktähtede orbiidid on keskmiselt vähem piklikud kui visuaalsete omad. Ringisarnaseid esineb nende hulgas sagedamini kui visuaalsete kaksiktähtede hulgas, kuid ikkagi palju vähem kui päikesesüsteemis. Keskmine spektraalsete kaksiktähtede orbiitide ekstsentrisus on umbes nagu Merkuuril või Pluutol. 3 Varjutusmuutlikud kaksikud
vaatesuuna suhtes; üksikuil juhtudel pole võimalik seda määrata, küll aga võib arvutada puhtgeomeetrilistel kaalutlustel kõikide kaksiktähtede orbiitide keskmine kalle ja keskmine komponentide mass. Nii on spektroskoobilised kaksiktähed vahendiks erisuguste tähtede liigituste (näiteks spektritüüpide) keskmise massi määramiseks, kuna üksikmasside määramiseks nad harilikult ei kõlba. Kui orbiidi tasapind moodustab väikese nurga vaatesihiga, võivad komponendid vaatesihist möödudes kattuda, tekitades maisele vaatlejale tõelist "tähtedevarjutust": tähe heledus kahaneb ajutiselt, siis tõuseb jälle endise tasemeni; täht kuulub sel juhul nn. varjutusmuutlikkude hulka. Heleduse muutusest on võimalik tuletada sel juhul orbiidi kalle ning spektroskoobilisest orbiidist komponentide tõelised massid. Sealjuures peavad aga mõlemad komponendid olema mitte liiga erineva heledusega, et mõlemate spektrijooned oleksid nähtavad
annaabi.ee 
