ette ning kuhu tõmmata piir. Kodanikuühiskond saab eristuda riigist, nende tegemised pole piiratud, ning säilib võimalus otsustada oma privaatsuse eest. Kolmandaks vaatenurgaks on poliitika kui kompromissid ja konsensus. See on väga konkreete definitsioon, mis väidab, et poliitikud on konfliktidest teadlikud, nähakse, et need on vältimatud ning püüavad neid lahendada ja ära hoida. Probleemide puhul kasutatakse selgitamise ja arutlemise mitte vägivalla ja jõu taktikat. Selles vaatepuntis on poliitikud heas valguses ning kodanikuühiskond peaks olema rahul oma valitsusega kuna üldmulje näitab, et nendest hoolitakse. Kuid tegelikkuses selline asi ei toimiks, tekkivad pikad vaidlused konsensuse leidmise teemadel ning kokkuvõttes ei pruugigi kõik probleemid oma lahendust leida. Ütleksin, et selline käitumine on Eestile väga omane, poliitikud näivad rahvast hoolivat kuid tegelikult on neil juba omapoolne otsus tehtud või probleemide puhul need kajastatakse aga
annaabi.ee 
